Kaader 2019

Selle aasta Kaader oli väga meeldejääv. Esimest korda toimus lühifilmide filmimine Rapla Gümnaasiumis ning linastus Rapla Kinos. Lisaks sellele toimus samaaegselt Filmisprint Rapla Vesiroosi Koolis, millest võtsid osa 1. - 6. klassi õpilased. 

Filmifestival Kaader toimus tänavu 18. - 19. oktoobril. Filmihuvilistel oli aega 24 tundi, et valmistada lühifilm neile olulisel teemal. Valminud filmide pikkus oli keskmiselt 5 minutit. Sel aastal valmis 17 lühifilmi, millest pooled on tehtud meie kooli õpilaste poolt. 7. - 9. klassidest ehk Kaadri põhikooliarvestuses osales neli lühifilmi. Põhikooli parimaks tunnustati Rapla Vesiroosi Kooli õpilaste poolt loodud film “Benito”, mis rääkis pandikunnide argipäevast. Gümnaasiumi arvestuses võitis film “Ravimiorjad”, mille teemaks oli ravimite tarvitamine ning nendest sõltuvusse sattumine. Lisaks sai see film ka parima visuaali auhinna. Grand Prix auhind läks filmile “NiituR”, mis rääkis õpilaste rutiinsest elust, ning sellest, kuidas end rutiinist vabaks murda. Filmi “NiituR” peaosatäitja Tuudur Tilk võitis ka parima meesosatäitja tiitli. Parimaks naisosatäitjaks tunnustati Rapla Gümnaasiumi vilistlane Kaisa Ülviste filmist “Adrenaliin”. Publiku lemmikuks osutus film “Heavy Balloon”, milles tuli teemaks depressioon ning kuidas sõber aitas peategelasel sellest üle saada. 

18. oktoobril toimus Kaadri raames esimest korda Rapla Vesiroosi Koolis samaaegselt ka Filmisprint, millest said osa võtta 1. - 6. klassi õpilased. Filmisprindil tuli lastel valmistada kolme tunni jooksul film teemal “Viimane peatus”. Et olukorda võrdsustada, tuli kõigil filmida ning monteerida nutitelefoniga ja filmi pikkkus ei tohtinud ületada kolme minutit. Üritus oli väga menukas, osa võttis 13 võistkonda. Igale tiimile oli määratud üks juhendaja Rapla Gümnaasiumist ning kolm parimat lühifilmi said linastusele Rapla Kinno.

Intervjuu Kaadri peakorraldaja Rando Aaviga

Kuidas Sa Kaadri juurde sattusid? 

2017. aastal alustasin Vesiroosis 10. klassi. Kaadrist kuulsin esimest korda Jürgen Volmeri filmiõpetuse tunnis, mis toimus samal päeval kui festival ise. Volmer lasi meile Kaadri võidufilme ning pärast seda tegime neist plakateid. Kuigi oli põnev vaadata filme, mida seal samas koolis kunagi tehti, ei tundnud ma sellise festivali vastu just kõige suuremat huvi. Jürgen kutsus meid ka järgmisel päeval toimuvale Kaader 2017 esilinastusele, kuid ma polnud sellest isegi väga huvitatud. Siiski otsustasime sõbraga, et ikkagi peaksime minema. Läksimegi. Ja väga hea, et läksime. Väga hästi oli korraldatud ja filmid olid suurepärased. Kui õhtujuhid Sander ja Ergo ütlesid, et see on viimane Kaader, siis oli mu peas vaid küsimus "Miks viimane?" Läks pool aastat mõõda kui ühel õhtul otsustasin, et see ei ole viimane. Ja ei olnudki. Rääksin ideest, hakata Kaadrit korraldama, oma kahele sõbrale Germo Laurile ja Veiko Linamäele ning mõni aeg hiljem ka Jürgen Volmerile, kes oli uudisest väga rõõmus. Ja nii see läkski. Kevade lõpus sai Kaader 2018 korraldamine alguse.

Kuidas on Kaader mõjutanud Sinu elukäiku? 

Kaader on mõjutanud mu elukäiku uute tutvuste poolest. Minu filmiõpetajast Jürgen Volmerist, on saanud sõber Jürgen, kes praegu teeb filmi "Kohtumised", mis jõuab Kevadel Eesti kinodesse. Olen ise ka filmivõtetel abis olnud ja tundub, et tuleb hea film. Kaadri korraldanine on andnud veel ka väga palju kogemusi ja uusi oskusi nagu näiteks eelarve koostamine jne. Kõige olulisemaks pean siiski Kaadri juures seda, et see jätkub ning noored võtavad sellest osa ja ka tagasiside on positiivne. Iga Kaader toob mu ellu midagi uut.

Oled kaks aastat Kaadrit korraldanud. Mis osutus korraldamise juures kõige keerulisemaks? 

Mõlemad Kaadrid on olnud üleminuku aastatel. 2018 kadus Vesiroosist gümnaasium ning 2019 kolis Kaader Visoroosist Rapla Gümnaasiumi. Kõige keerulisem ongi korraldamise juures projekti ja eelarve koostamine olnud. Mina pole seda ise otseslt teinud (2018 oli projektijuht Maili Metssalu ning sel aastal Karolin Kõrre), aga tunnen siiski, et kõige lihtsam see pole. Mõlemad muutused on olnud keerulised, aga kui järgmine aasta toimub Kaader teist aastat Rapla Gümnaasiumis, siis peaks asi juba lihtsam olema. Rohkem pole midagi keerulist, peab lihtsalt korraldust nautima ja siis läheb kõik lihtsalt.

Mida toob tulevik Kaadrile? 

Hetkel see pole keeruline küsimus. Kaader jätkub ning alles mõni päev tagasi rääkisin Rauno Vahtrega, kes aitas meil 2018. aasta Kaadrit korraldada, kuidas ja mida peaks järgmisel Kaadril tegema. Järgmisel aasta on Kaadri jaoks ka juubeliaasta ning kindlasti toob see kaasa endaga midagi uut.

Intervjuu Kaadri pikaajalise žüriiliikme Valter Uusbergiga

Kuidas on filmide tase aastatega muutunud?

Eelkõige on muutunud paremaks filmide tehniline vormistus, pildi ja heli kvaliteet ning montaaži sujuvus ja täpsus, täheldada võib ka teatavat kadreerimisikultuuri edenemist. Ka haruldasemates tehnikates – anima või multimeedia vormis filme on Kaadrile vahetevahel sattunud ja enamasti veenval tasemel. Näitlejate mäng mängufilmilaadis filmides on olnud kõikuv, eks ole tegu ka noortele enam peavalu valmistava filmiliigiga. Filmilugude sisukus ja nende jutustamise tase on püsinud enamasti samas proportsioonis, eristub paremate filmide grupp ja saba poole jäävad paar-kolm müramisfilmi, millel raskusi filmi kui terviku kooshoidmisel. Paroodia ja pullitegemise nivoo on püsinud ühtlaselt piisav ega ole langenud labasusteni, mida vahel kardetakse. Siin tasuks mainida „Arhailiste“ (Vesiroosi filmivilistlased) tänuväärset ja väsimatut kohalolu pea kõigil Kaadritel.

Kuidas on teemad ajas muutunud?

Ahvatlev oleks sellele küsimusele põhjalikult vastata ja täpsuse huvides igal Kaadril sõelale jäänud 5– 7 filmi võrdlevalt analüüsida. Nii mahuka noorte loomingu andmebaasi vaatlus võiks olla mõne õpilasuurimuse teemaks. Piirduksin vaid üldmuljega. Esiteks – igal Kaadril on kindel muutumatu osa, mis Kaader - Kaadrilt kordub, peegeldades noorte filmi- ja televaatamise kogemusi ning eelistusi.

Matkitakse peamisi žanre – põnevikke, õudukaid, reklaame, sarju ja saateid. Eeskujudele allajäämist ei häbeneta, pigem parodeeritakse ja lollitatakse tõsiseid meelelahutustööstuse tooteid mõnuga. Teiseks kohtab Kaadril tõsisemate kavatsustega doki või mängufilmi võtmes filmilugusid otse noorte elust, peamiselt koolist ja suhetest, nende teemapüstitused ajas varieeruvad. Ja lõpuks ideefilmid, mis enamasti küünivad paremate hulka. Need on selge sõnumiga lühilood, mis valatud kohati rabavalt täpsesse filmivormi, teemadeks noorusliku valulävega tunnetatud mure üldinimlike väärtuste pärast.

Mis on Kaadri kõige suurem väärtus?

Kaadri väärtustel on korralduslik ja kunstiline pool. Mõlemal juhul väljendub neis Kaadri kõige suurem pluss - noorte tegelik osalusenergia. Nii mõnigi pealispinnalt noortepärane sündmus on ju köögipoolelt paratamatult täisealiste juhitud ja noorte filmidki võivad vahel endale usaldusväärse vormi leida tänu juhendaja abile. Kaader on minu meelest neist momentidest vaistlikult või teadlikult hoidunud ja noortepärase riskijulguse ning sõltumatuse säilitanud. Päris tühjale kohale see siiski pole tekkinud. Mäletan, kuidas tollane Vesiroosi muusikaõpetaja ja huvijuht ja Kersti Saadlo, kes oli Kaadri algusaastate täiskasvanulik tugi, usaldas teadlikult sündmuse erinevates lõikudes noori järjest rohkem korralduslikku vastutust kandma ja kogema. Aga see, et nüüd konkureerivad Kaadril filmid,

mis valmivad 24 tunniga otse kohapeal (ei meenu, millal sellele formaadile üle mindi, varem konkureerisid kodus valmistehtud filmid) on juba puhtalt noorte osalusenergia tõestus - võib kujutleda, et ükski täiskasvanud juhendaja sellistes pöörastes tingimustes pole valmis naljalt kaasa lööma..

Samas on paradoksaalne, et Kaadri filmide paremik kannab endas küpset täiskasvanulikku

vormitunnetust. Siit võib järeldada, et filmikeeles kiirkorras sõnumit vormistades kasutavad noored ka tahtmatult või juba teatava kindlusega head filmialast kirjaoskust, mille olemasolu ei sõltu kasutaja vanusest.

Karl Pärtel Aasrand