esmaspäev, 9. märts 2020

Intervjuu Aime Klandorfiga

Eelmine aasta tutvusime lähemalt meie kooli direktori Sirje Kautsaarega, seekord on järg meie kooli õppejuhil- Aime Klandorfil. 
Kes on siis meie direktori parem käsi?

Kaua olete õppealajuhataja/õppejuhina ametis töötanud?
Väga kaua: alustasin Lelle Põhikoolis, seejärel 15 aastat Kehtna Põhikoolis, 11 aastat Rapla Ühisgümnaasiumis ja alates 1. septembrist 2017 Rapla Gümnaasiumis
Mis Teid kutsus Rapla Gümnaasiumisse? 
Ahvatles see, et Rapla Gümnaasiumist saab täiesti uus kool, teistmoodi visiooniga, teistmoodi koolikorraldusega. Uus kool ei ole ei Rapla ÜG ega Rapla VG järeltulija. Suured muutused tundusid ahvatlevad ja panid otsustama konkursil kandideerimise kasuks.
Mis oli esimesel aastal kõige suurem väljakutse?
Jõuda ettevalmistustega sinnamaani, et kooli õppekava oleks olemas; et õpetajaskond koos kõigi töötajatega oleks 100% olemas; et valikaineid oleks vajalikul hulgal, s.t et kõik õppekava valdkonnad oleksid kaetud; et õpetajatega oleks läbi räägitud koormused, täpsustatud päevad, kui meie koolis on tunnid; et oleks kõik eeldused täidetud tunniplaani tegemiseks jpm. Ühte on raske välja tuua, kõik on kõigega omavahel väga tihedalt seotud.
Kui võrrelda esimest ja teist kooliaastat, mis oli kõige märgatavam vahe/progress?
Mulle tundub, et õppijatel ei ole olnud teisel aastal enam nii suuri probleeme kohanemisega,  info kooli kohta oli juba levinud, teati paremini, mis ees ootamas on. Seda eelkõige Tertia-lennu puhul, Secundale ja Primale oli kõik juba tuttav nagunii.  Rapla Gümnaasiumis õppimist võetakse palju rahulikumalt. Ületulek Secundasse ja Primasse eelmisel aastal valmistas õppijatele probleeme eelkõige seetõttu, et oldi harjutud oma vana kooliga, sealse korraldusega. Väljatulek turvalisest keskkonnast hoopis teistsugusesse ongi keeruline: uued kaaslased, uued suhted, uued õpetajad, uued nõudmised, uus info, palju uut infot. Ma kujutan väga hästi ette, mis õppijatega toimus. Täpselt sama võib ka õpetajate kohta öelda: kõik uus pani ka õpetajad uude olukorda, kus tuli toime tulla suurte muutustega. Kõik on kinnitanud, et esimene aasta oligi raske, aga sel aastal on hoopis teine olukord.  
Mis Rapla Gümnaasiumi üritus/sündmus on Teile kõige rohkem meeldinud?
Mulle on kõige rohkem meeldinud jõulupeod ja vabariigi aastapäeva tähistamine ühise pidulaua taga.  Kindlasti tahan ära nimetada pikniku, mis õppeaastale suurepärase punkti pani. Ka meie esimene lõpuaktus oli see, mis meelde on jäänud ning igati õnnestus. Meie õpilasesindus on sündmuste ettevalmistamisel ja läbiviimisel teinud väga head tööd, mis annab kinnitust, et ka tulevikus suudate olla ettevõtlikud ja tegusad.
Mis traditsioone tahaksite Rapla Gümnaasiumisse tuua?
Traditsioonid on õppijate luua. Kui senised parimad sündmused oma eluõigust tõestavad, siis need ongi uued traditsioonid, mis ühiselt luuakse. Õpetajad ja juhtkond võivad ju soovida mingi traditsiooni loomist, mis aga ei pruugi tööle hakata, kui õppijad seda omaks ei võta. Seepärast saangi üle kinnitada, et õppijad loovad oma kooli traditsioonid. 
Kas teete palju ületunde?
Püüan oma töö mahutada tööaja sisse. Tahes-tahtmata tuleb ette olukordi, kus on vaja õhtusel ajal või nädalavahetusel tööasjadega tegelda. See on juba töö iseloomu sisse kirjutatud. Kokku ei ole ma ületunde kunagi kokku lugenud. 
Mida kartsite uue kooliga seoses kõige enam?
Ei oskagi öelda, kas otseselt kartsin, aga ikka oli teatud ärevus, kuidas kõik sujuma hakkab. Süsteem oli loodud, aga kuidas see õppijate ja kolleegide poolt vastu võetakse, pidi selguma töö käigus. Küsimusi oli kogu aeg õhus: Kuidas mentorid oma rolli tajuvad? Kuidas 70-minutilised tunnid tööle hakkavad? Kuidas iseõppimise tunnist õppijad aru saavad? Kas osatakse oma aega planeerida endale kasulikult? jne jne.
Mis ootused on teil Rapla Gümnaasiumile?
Rapla Gümnaasiumi õppijatest kujunevad ennastjuhtivad õppijad, kes õpivad oma võimetekohaselt ja saavutavad häid tulemusi, et pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkata oma õpiteed ameti- või kõrgkoolis.

Kui Te ei oleks enda praegusel töökohal, kus Te töötaksite?
Kui ma ei oleks kandideerinud või valituks osutunud, siis ma ilmselt töötaksin jätkuvalt Rapla Kesklinna Koolis õppejuhina või eesti keele ja kirjanduse õpetajana.
Kelleks tahtsite kunagi saada?
Ma kujutasin ennast ette õpetajana ja/või müüjana. Õpetajana seepärast, et olen pidanud kooliajal nooremate õpilastega väga palju tegelema. Päris tihti saadeti mind ka õpetajaid asendama, kui gümnaasiumiastmes õppisin. Müüjana seepärast, et gümnaasiumiastme kõik suvevaheajad töötasin raamatukaupluses puhkuste andjana ja mulle meeldis inimestega suhelda, raamatuid soovitada ja kassaaparaadi taga toimetada. 
Milliste enda saavutuste üle Te kõige uhkem olete?
Uhke olen olnud siis, kui olen tundnud kordaminekutest heameelt, kui olen teinud õigel ajal õigeid otsuseid: kui kirjutasin Õpetajate Lehele esimese artikli, kui avaldasin esimese metoodilise materjali eesti keele ja kirjanduse õpetajate jaoks; kui olen erinevates töörühmades, kuhu mind on kaasatud, oma panuse andnud; kui asusin tööle Rapla Gümnaasiumisse; kui oma lapsed on lõpetanud kõrgkoolid jne. 
Millise hirmu Te ületanud olete?
Kui esimest korda lendasin lennukiga. Kõrgust kardan siiamaani.
Mis on kõige meeldejäävam hetk Teie elus?
Meeldejäävaid hetki on elus olnud väga palju. Kindlasti väga oluline oli laste sünd. Meelde on jäänud ka 5 aastat tagasi Presidendi vastuvõtule kutse saamine ja seal osalemine. Erinevad reisid on pakkunud lõputult meeldejäävaid hetki. 
Milline õpilane Te koolis olite?
Koolis mulle meeldis õppida: algklassides ja 5.-6. klassis oli tunnistusel neljad-viied; esimest korda olid kõik viied tunnistusel 7. klassis ja keskkooli lõpetasin kuldmedaliga. Väljaspool tunde oli mul väga palju ülesandeid, tegelesin igasuguste asjadega kooli- ja klassielu korraldamisel. 
Milliste hobidega Te tegelete/olete tegelenud?
Kõige pikaaegsem huviala kooli ajal oli võimlemistrennis käimine. Seal osalesin alates 5. klassist kuni kooliaja lõpuni: algul oli põhirõhk sportvõimlemisel (rööbaspuud, poom, akrobaatika), hiljem rühmvõimlemisel. Praegused hobid on lugemine, aiatööd, rattaga sõitmine.
Kas Teil on kõigi õpilaste nimed peas?
Kõik nimed peas ei ole, kuna tunde ei anna ja kõigi õpilastega igapäevast kokkupuudet ei ole. Aga ma küsin, kui ei tea või ei tule meelde. Väga tahaksin küll, et tean kõiki nime- ja nägupidi. 
Mis eriala Te õppinud olete?
Olen lõpetanud Tartu Ülikooli, diplomil on kirjas: filoloog, eesti keele ja kirjanduse õpetaja.

Dominika Pankova

laupäev, 29. veebruar 2020

Sõbrapäev Rapla Gümnaasiumis

Sõbrapäev Rapla Gümnaasiumis

"Rando & Kiili comeback"- Fotograaf: B. Käsper


Heiki või Kersti on murdnud selle mehe südame. Kiili ja Rando portreega brownie'd - kainestav hetk nii mõnelegi. Suhkrulaksust lavale. Armastus võidab alati! Isegi Nelja Miinust



"Igavene armastus"- Fotograaf: B.Käsper

Terve aasta januned erinevate maiustuste järele, pead piki sisekõnlusi kommiriiulite vahel või peidad oma jäätist tühja pelmeenipakki sisse, kuna veresugulust võetakse vähemalt  minu perekonnas väga tõsiselt, eriti veresuhkrutaseme osa. Ja siis on meil see üks päev aastas, kus on võimalus avaldada oma armastust ja sõprust, ning mis oleks imelisem viis selle avaldamiseks kui kõhu kaudu.
Minu magu aga jõudis sel 14.veebruari hommikupoolikul juba kell 10.50  ühe eluliselt tähtsa küsimuseni: "Mitu kooki jõuan ma veel süüa enne kui diabeet mind tabab?" Tõeline matemaatiline mõistatus. Vihjeks võin öelda, et tolleks hetkeks olin ma maitsnud 5 erinevat brownie't, 4 sorti muffineid  ning laual ootas veel värskelt soe sünnipäeva kringel. Ilmselgelt olin ma teaduse nimel valmis katseeksitusmeetodi proovimiseks, aga siis jõudsin ma Rando ja Kiili pildiga šokolaadibrownie'deni. Ütleme nii, et elus on asju, mille nägemini mõjub kainestavalt ja kui need hetked saabuvad, siis õige ja vale, sobiv ja mitte sobiv saavad justkui uue tähenduse.      
                                                
"Neli neidu ja kuumad Kuuba rütmid"-
Forograaf: B.Käsper

Peale "Rando ja Kiili sõbrapäeva kohvikut", mille taga tegelikult seisi küll meie kallis Annabel, tuli veel Randot ja Kiili, ning seekord oli peale maitsmisvõimaluse neid ka võimalik kuulda ja näha saada. Viimati kohtasime seda imelist duot Jõulupeol, vahepeal on Kiil bändi arengut silmas pidades rikastanud repetuaari kuulsa "Send me on my way" laulu ära õppimisega, samal ajal kui Rando on  kuskil klubi põrandal Heiki või Kersti tegevuse tõttu korvi saanuna kibedaid pisaraid valanud, kuid nagu Hendrik Sal Saller kunagi ütles, ei oleks ta kuulsaks saanud, kui need naised, kes ta maha jätsid, poleks ta plaate ostnud.

Eesti vanarahvatarkus ütleb aga " Ega armastus ei ole kartul, et sa ta ära sööd."



"Neli Miinust, väärt konkurendid" -
 Fotograaf: vb Minni?

Sõbrapäev aga muutus aina hoogsamaks. Ülemaailmse sõpruse ja armastuste päeva auks otsustasid julgemad meie kooli õpilaste seast kõneleda nondest tormilistest, kirglikest ja igavikulistest tunnetest just tantsu keeles. 
Nelja neiu eestvedamisel ja kuumade Kuuba rütmide saatel valmistati kõik osalejad ja nende puusad pingeliseks lahinguks ette. Kohale oli kutsutud omaala professionaalidest koosnev žürii, kelle kõike näinud silmad pidi veel üht teist vapustavat nägema. 
Oli tüdrukute võiskond, kelle tants esindas ehtsa koostöö väge. Poistetiim, kelle allaandmatus süboliseeris noore armastuse lakkamatut kirglikust. Omaette klassi näitas Neli Miinust, kuid ilmselgelt polnud  Maailm veel selliseks südikuseks valmis. Võitjaks sai jääda vaid armastust, ja armastuse väge nägime me kõik, kui Mert ja Catherine lavale saabusid, seal oli koostöö, seal oli ühtsus, seal oli kirg, seal oli võitlusvaim ja mitte ükski karglev hull ei suutnud neid kohutada.


 "Friends With Benefits Dance Battle" võitjad 


-M.E

reede, 21. veebruar 2020

Uute traditsioonide istutamine - pikk laud


Veebruarikuu viimasel koolinädalal tähistasime uhkusega meie armsa kooli 2. sünnipäeva ning Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva. Nende pidustuste raames toimus neljapäeval, maagilisel kuupäeval 20.02.2020, õpilasesinduse poolt korraldatud pikk laud. Kuuldavasti olevat selline tähistamine ka eelmisel aastal toimunud, kuid siiski on tegu taaskordse uue ning huvitava traditsiooniga, millesarnast paljudes koolides nähtud pole. Üritusele oli kutsutud kogu koolipere. Ühiselt istuti ühe pika laua taga, mis küll oli liikumise eesmärgil keskelt poolitatud. Ürituse korraldajad ei osanud osalejate arvu ette arvata ning seetõttu oli ruum puupüsti rahvast täis, istekohtade puudumise tõttu istuti isegi aknalaudadel. 
Sündmus algas piduliku paraadiga, kui nii võib öelda: õpilased pidid jätma kotid garderoobi või klassidesse ning ülevalt lauaäärelt haarama endale klaasikese limonaadiga. Seejärel tuli üksteise järel minna trepist alla sööklasse, lüües trepiastmetel seisvatele õpetajatele pidulikult kõlksu, ning valida endale meelepärane koht - kes ees, see mees. Esmalt avas direktor ürituse väikese kõnega, seejärel esines meie kooli noortekoor Riinimanda, esitades mõned isamaalised laulud. Siis oli aeg süüa. Pidupäeva toitu kandsid lauda õpilasesinduse liikmed. Peale seda kuulasime õpilaste valmistatud kõnesid. Kõnemeistritena esinesid meile Dominika Pankova, Mariliis Ehrenpreis ja Rando Aav. Enne neid kõneles ka õpilasesinduse president, Markus-Aleks Trofimov. Meie kooli pidulike ürituste lahutamatuks osaks on saanud ühislaulmised. Ka seekord tulid ettekandmisele mitmed üldtuntud eestimaised laulud. Ürituse lõpetas suur tordisöömine. Imemaitsva sinimustvalge tordi meisterdasid valmis paar päeva varem toimunud tordivõistluse võitjad, poisid T1 klassist.
Just selliste uudsete üritustega saame kujundada enda kooli mainet ning eristuda tavalisest. Loome ka edaspidi huvitavaid traditsioone ning soovime oma koolile ning kallile Eestile veel pikka tulevikku. Palju õnne meile kõigile!

Pikk laud
Karl Pärtel Aasrand

kolmapäev, 12. veebruar 2020

Oscarid 2020: Tulid, nägid, võitsid!


9. veebruaril leidis aset filmimaailma üks suurimaid sündmuseid - iga-aastane Oscari auhinnagala. Üritus viidi läbi Hollywoodis Dolby teatris ning see toimus 92. korda. Kuigi gala korraldati juba teist aastat järjest ilma õhtujuhita ei takistanud see igati kiituse vääriliste nominentide autasustamist.
Gala suurimaks võitjaks osutus tänavu ka Cannesi filmifestivalil tunnustust pälvinud Lõuna-Korea mängufilm "Parasiit", mille režissööriks on Bong Joon-ho. Kuuele Oscarile nomineeritud film lahkus galalt nelja auhinnaga, mille hulgas parim film, parim lavastaja, parim originaalne stsenaarium ja parim rahvusvaheline film. Lisaks tehti ajalugu olles esimene võõrkeelne film, mis võitis parima filmi Oscari.
Õhtu teiseks suureks võitjaks, oli Sam Mendesi sõjapõnevik "1917", mis võitis kolm kuldmehikest: parima helirežii, eriefektide ning operaatoritöö eest. 
Kaks võitu viisid koju nii Quentin Tarantino üheksas film "Ükskord Hollywoodis ("Once Upon a Time in Hollywood"), "Ford vs Ferrari" (Euroopas turundatud nime all "Le Mans 66") kui ka "Jokker". Satiir "Jänespüks Jojo", kus Eesti Ekspressi andmetel mängis massistseenis ka 11-aastane Eesti poiss Patrick Paiste, viis koju parima mugandatud stsenaariumi Oscari.
Parima meespeaosatäitja auhinna võitis filmis "Jokker" peaosalist mänginud Joaquin Phoenix ning parima naisosatäitja auhinnaga premeeriti näitlejanna Renée Zellwegeri filmi "Judy" eest.
Oscari parima meeskõrvalosatäitja rolli eest pälvis Brad Pitt, kes kehastas Tarantino filmis "Ükskord Hollywoodis" Cliff Boothi. Tegemist oli Pitti karjääri esimese Oscari võiduga ning ta pühendas selle oma lastele. Parima naiskõrvalosatäitja Oscar läks Laura Dernile etteaste eest filmis "Marriage story".

Bong Joon-ho ja osa "Parasiit" meeskonnast

Getter Iris Näkk