RG jõulud- jalavillid ja lahtised puusad kogu koolile

"Must, kuid valge"- Fotograaf: Camilla Kännola 

Jäätunud õhtujuhid panid tantsima Maarika Lipsu. Apokalüpsis rockivate nunnade näol. Graatsilised klaassilmsed tantsijannad otse teispoolsusest. "White Roses" -Kahemehebändi esituses, meloodia ja viisitunnetus on kõigest immigrandid muusikailmas. Pole olemas tantsulõvi, vaid on tantsupart! "Kuhu kadus toit??.....Kevin!!"   

"Oli toit ja oli Kevin" Fotograaf:C.Kännola

19. detsembri õhtul toimus Rapla Gümnaasiumis midagi, mida võiks nimetada jõuluimeks.  Kooli jõulupidu, mis reaalselt kujunebki edukaks ja kus ainsaks tantsuviljeluseks ei jää roomamine toidulauani ja tagasi, ongi üks jõuluime.

Rikkaliku pühasöömingulaua eest suur kummardus meie kooli kokkadele ja Ege-Ly vaimustunud hüüded, kui ta leidis taimetoidu tortillad, olgu saatjaks sellele kummardusele. 

Igal peol on alati mõni selline hing, keda võib leida terve pillerkaarituse jooksul üles ühest ja samast kohast, seekord oleks selliseks kohavaimuks pärjatud peaaegu Kevin, sest tema ja see laud olid alati ühel ja samal pildil. Siiski jäi ta oma tiitlist napilt ilma, kuna ühel hetkel ei olnud toitu ja ei olnud Kevinit. Kas Kevinile lõi sisse seiklejavaim või olid selles süüdi tühjad kandikud, seda ei saa me kahjuks iial teada. 

"Ötzi ja Otimardi Markus"- Fotograaf: Camilla Kännola 
          

Kuigi õhtujuhid on jäädvustunud antud  jäädvustusele üsnagi jäistena, olid nad tõelised rahva südamete soojendajad. Oma mängudega meelitasid nad isegi pahaaimamatu Pr.Lipsu ja Pr.Kure tantsupõrandale ja panid Pr.Kautsaare muinasjuttu vestma.  

Tõeline pauk luuavarrest õpilaspere jaoks kujunes sündmusest, kui Otimardi Markus sadas lavale Pirita kloostri väärilise nunna-koosseisuga. Ja meie pidime tunnistama rockivate nunnade olemasolu. Kallid õpetajad me täname Teid selle            apokalüpsilise kogemuse eest!    

"Graatsia teispoolsusest" Fotograaf: Camilla Kännola

"Jõulupeol peab olema midagi vaadata!" ütles Krista ükskord ennemuiste. Ja see iidne tõekspidamine saigi teoks. 

Hüüdis Ötzi (loe: Tuudur) trompet ja helises Joosep. "Neiokõsõ" saatel tansisklesid neiukesed ja pihlapuude all eksles sinna mõni noorhärragi sekka. Lendas punaseid roosilehti ja nende all keerlesid Kadi Võimlejaid. Graatsiat toodi kohale ka varjuderiigist, mis oli sõnaotseses mõttes hirmutavalt ilus.

"Eesti mees on tantsupart" Fotograaf: Camilla Kännola


  

Suurimaks fenomeniks kujunes meie jõulupeol aga tants. See polnud puhtalt jalakeerutus mõne üksiku imeliku poolt (väljaarvatud esimesed 10 minutit), vaid massiline tantsuhullus. Oli tantsuheitlust, oli tantsumöllu, oli tantsumadinat, oli tantsisklemist, oli tantslemist, oli vihtumist, oli lihtsat karglemist, kalpsamist, hopslemist ja natuke hilpsamist. Kogu see möll käis Partide võimsa laulumörina saatel. Pardid meeldisid õpilastele ja Pardid meeldisid õpetajatele. Rapla Gümnaasium on ümbritsetud partidest ja siit ka  pärinevad  ühed suured  tantsupardid. 

2019.a Jõulupeo pildid leiad siit - Fotograaf: C.Kännola

- M.E

Traditsioone murdev jõulupidu 19. detsembril

19.detsembril toimuv Rapla Gümnaasiumi jõulupidu kavatseb eirata nii mõndagi traditsiooni. Jõulupeole tulles on välistatud võimalus,  et te arvate ennast olevat leidnud Punase laterna tänavalt. Kahjuks või õnneks pole saalidekoratsioonides kasutatud punaseid toone. Üleüldse võib saalikujunduse teema kokku võtta fraasiga “värvipimedate jõulupidu”, kuid selle sügavam idee  ei ole värvipimedate fookusesse tõstmine. Tänapäeval on saanud jõludest, mis on vaikne püha, paras kommertsmöll, igalpool ümbritsevad meid vilkuvad värvilised tulukesed ja peas ketrab vaid üksainus plaat “ ma pean ostma kõigile kingi”. Jõulud on midagi maagilist ja see maagilisus ei tulene kindlasti meid ümbritsevatest asjadest. See on sära sinu sõprade silmades või kajakaid meenutav naer nende suult. Need on inimesed, kes teevad jõulud eriliseks ja RG jõulupidu soovib meile seda must-valgelt selgeks teha. 

Meelelahutuslik pool RG jõulupeol saab olema aga kirev. Esinevad meie Rahvatantsijad ja maailmatasemel nime teinud Kadi Võimlejad. Oscareid saab anda jõulueelsele lühidokumentaalfilmile  “Äkki küsiks...”, peaosades Remi Ilves, Brenet Rohtoja, Ott Laurson ja Dominika Pankova. Laval astuvad üles Nublu ja Sült, õhtut juhivad aga Üllar Jörberg ning Jaan Tätte. Õhtu lõpetab meie kooli tõusev täht- DJ Oll. 

Tähtis informatsioon, jõululaua katmist alustatakse juba kella 16.00-st, kuid lähedale ei lasta enne 18.00 .

Kohtumiseni jõlupeol!

Mariliis Ehrenpreis

Vahetusõpilase võlu või valu? Lilith Holweg

Meie kooli lisandus uuel õppeaastal, mitmeid uusi õpilasi, nendest 2 on vahetusõpilased välismaalt ja mõlemad tulid meile 10. klassi. Meil tekkis huvi uurida ühe vahetusõpilase käest veidike tema vahetusaasta kohta. Seega vestlesime Saksamaalt tulnud õpilase Lilith Holwegiga, kes oli rõõmsasti nõus vastama meie paarile küsimusele ja rääkima meiega sellest, kuidas teda meie koolis vastu võeti ning, mis on meie ja tema Saksamaa kooli peamised erinevused, kuidas talle siin meeldib lisaks uurisime ka veidike tema koolivälist elu. 

Kust Sa pärit oled?

Olen pärit Saksamaalt Hamburgist.

Miks otsustasid minna vahetusõpilaseks ja, miks just Eesti?

Ma ei tahtnud minna riiki, kus pean rääkima inglise keelt, sest seda ma juba oskan. Ma otsisin uut väljakutset. Ma ei oska öelda, miks täpselt Eesti, aga see kõlas huvitavalt ja kuni praeguseni arvan, et see oli hea otsus.

Millised on Sinu kodumaa kooli ja meie kooli peamised erinevused?

Minu praegune koolimaja on väga uus. Meil toimub enamus õppetunde klassiruumis ja Eesti õpetamine on väga kaasahaarav. Saksamaa koolis moodustab  60%-70% hindest see kui sageli me tunnis osaleme. Meil Saksamaal ei ole Stuudiumi ega E-kooli, pealegi Eesti koolides on rohkem traditsioone.

Mida Sa arvad oma vahetusperest?

Ma tunnen ennast väga hästi oma vahetusperes. See on juba nagu mu teine kodu ja nad aitavad mind alati, kui abi vajan. Alguses oli väga ebatavaline, sest mu Saksa pere on väga erinev, aga nii ma õpin kõige rohkem teisi kultuure. Pean ka tuba jagama oma õega, kuid sellega harjusin kiirelt.

Mis Sulle meie kooli juures meeldib?

Teie kool näeb hea välja ja selle kogukond on väga hea. Mulle meeldib ka tasuta toit, Saksa koolis pidin selle eest maksma iga kord 3.50€ ja see oli halvem, kui siin. Väga paljud õpetajad ja õpilased aitavad mind, näiteks kui ma millestki aru ei saa. Vahel on mul tunnis igav, aga see ei ole kooli süü. 

Kuidas Sind klassikaaslased vastu võtsid?

Nad tervitavad mind alati ja tõlgivad mulle alati kui küsin midagi. Aga kuna klass on uusi, siis on palju muutusi alguses. Näiteks ei saa ma alati aru, kes on kelle sõber.

Mida tundsid esimesel koolipäeval?

Ma olin väga segaduses ja kartsin. Nägin, et peaaegu kõikidel oli juba sõpru. Ma ei saanud aru, mida pidin tegema või kuhu minema.

Kuidas oled rahul koolitoiduga?

See on parem kui Saksamaa koolis ja tasuta, ma arvan, et see on väga hea.

Kas külastaksid veel tulevikus Eestit?

Ja, aga ma ei tea, kas ma tahaksin siin elada. Tahan tagasi tulla vaheajal ja kuna ma jäin Laulupeost ilma, tahan tulla tagasi ka 2024. aastal. Saksamaa ei ole nii kaugel, saan tulla siia väga lihtsalt. 

Kas Sa igatsed oma perekonda?

Jah, muidugi igatsen, aga mitte nii palju ega tihti. Praegu mul läheb väga hästi, lisaks varsti on jõulud.

Kuidas veedad oma koolivälist aega?

Ma hakkasin mängima sulgpalli ja nädalavahetuse veedan oma pere või sõpradega. Vahel ma vajan aega, sest vahetusaasta on väga väsitav. Esimene kuu olin väsinud iga päev kui koolist tulin. Nüüd on see kõik parem, kuid siiski ma pean tundma end hästi, et ma kurnatusest haigeks ei jääks.

Kas oled kahetsenud oma valikut tulla Eestisse?

Ma ei kahetse seda. Ma juba plaanin minna pärast kooli teise riiki,  nagu näiteks Aafrika, Aasia või Lõuna-Ameerika. Vahetusaasta annab mulle nii palju uusi kogemusi ja perspektiive. Ma ei suuda ette kujutada, kui ma ei oleks osa võtnud vahetusaastast, ma oleksin nii paljudest võimalustest ilma jäänud. 

Mida arvad Eesti koolisüsteemist ja, mis on peamised erinevused Sinu Saksamaa kooliga?

Ma arvan, et Eesti koolisüsteem on õiglasem. Saksamaal iga maakond korraldab oma koolisüsteemi ning vahel on see liiga kerge või liiga raske. Kui sul ei ole vanemaid, kes sind aitavad, on sul koolis väga raske hea õpilane olla ja hästi õppida. Mulle meeldib Saksamaa koolis, et me räägime hästi palju. Näiteks märkasin, et ma olen harjunud palju rohkem ettekandeid tegema ja isegi kui paljud õpilased oskavad väga hästi inglise keelt, siis sageli ei julge nad seda kasutada.

Mis on 3 veidrat asja Eesti juures võrreldes Saksamaaga?

Kõigi tänavate ääres ei ole tänavavalgusteid  ja kui ma õhtuti koju kõnnin, siis ma pean vaatama, et ma autoteele ei jääks. Te tõlgite kõiki asju, näiteks filmi nimed ja laulud. Aga kõige veidram on see,et mitte keegi ei kasuta bussis stopp nuppu, kuidas vanad inimesed peaksid bussilt maha saama.

 Emily Kio ja Lisett Maidre

Palmisaarelt külmale maale ehk intervjuu Itaalia vahetusõpilase Eleonora Giulia Dauga

Eleonora on särtsakas Tertia õpilane, kes on pärit kaunilt Itaalia saarelt ja kes on otsustanud veeta oma vahetusaasta meie armsas Eestis, uurisime talt kuidas läks kohanemine, mis on suurimad erinevused Eesti ja Itaalia kooli vahel ja palju muud.

1. Miks sa valisid vahetusõpilase aastaks just Eesti? 

Ma tahtsin oma vahetusaasta veeta Põhja-Euroopas ja Eesti oli ainuke riik, mida ma ei teadnud. Uurisin veidi asja ja mulle jäi Eesti juures kohe silma see kui tehnoloogiliselt arenenud see riik on.

2. Mida sa igatsed Itaaliast?

Igatsen Itaalia toitu ja sooja kliimat. (Ma olen pärit Sardiiniast, väikselt saarelt keset Vahemerd, kus talvel on kõige madalam temperatuur seitse kraadi)

3. Kas kohanemine oli raske? Miks?

Kohanemisprobleemid olid mul ainult esimesel kuul, nii et see ei olnud üldiselt väga raske, keeruline oli vaid alguses kuna Eesti elustiil on väga erinev, näiteks  toit on hoopis teistsugune (liiga palju kartuleid) ja ka eestlased on nii erinevad itaallastest.

4. Millega on olnud kõige raskem harjuda?

Peaaegu kõik erineb mu Itaalia elust, nii et alguses oli kõik keeruline, aga peale 15 päeva olin suutnud juba üpriski hästi asjadega kohaneda.

5. Millised on suurimad erinevused Itaalia ja Eesti kooli vahel?

Itaalias me oleme terve päeva ühes klassiruumis, seega on ka kõik klassikaaslased kõike tundide ajal samad. Meie keskkool kestab viis aastat ja me õpime samu aineid terve aasta jooksul. Meie koolitööd on väga erinevad Eesti omadest ja meil on ka suulised eksamid. Samuti ei söö me koolis lõunat, meil on koolipäev ka laupäeval, koolipäev lõppeb 13:30 ja vahetunnid kestavad 15 minutit. Üks suur erinevus ka on see, et meie hinded on ühest kümneni.

6. Mida su vanemad arvasid, kui sa neile ütlesid, et tahad vahetusaastaks minna Eestisse?

Mu emale valmistas see mõte head meelt, kuna ta juba teadis natuke Eestist ja ta arvas, et on hea variant minna riiki, mis on hoopis erinev minu omast, seevastu ei olnud mu isa selle mõtte üle väga õnnelik, kuna ta lootis, et ma läheks riiki kus ma saaks oma inglise keelt harjutada, näiteks Suurbritanniasse või Kanadasse, kuid rääkisin talle Eestist lähemalt ja lõpuks ta siiski toetas mu valikut. 

7. Mis olid need asjad, mida arvasid varem Eesti kohta, aga siia jõudes said aru, et need ei vasta tõele?

Kuna ma varasemalt ei teadnud Eesti kohta mitte midagi, oli ainuke vale arvamus see, et kõik räägivad siin vene keelt. 

8. Milline oli su esmamulje Eestist?

Mulle hakkas Eesti juba esimesel päeval meeldima ja ma olin väga üllatunud kui palju metsa siin on.

9. Mis sulle meeldib Eesti juures kõige rohkem ja mis sulle üldse ei meeldi?

Ma ei oskagi valida, mis mulle kõige rohkem meeldib, aga ma võin öelda, et mulle ei meeldi nii külm ilm ja lühikesed pimedad päevad, samas mulle meeldib lumi, sest ma polnud seda kunagi varem näinud. 

10. Millised asjad sulle Rapla gümnaasiumi juures kõige rohkem meeldivad?

Siinsed tunnid on kergemad kui Itaalia koolis, nii et mulle väga meeldib selline pingevaba õhkkond, mulle meeldib ka õpilaste ja õpetajate vaheline suhtlus, kuna Itaalias see puudub täielikult.
11. Kas sul on ka mõni hobi, kui jah, siis kas tegeled sellega ka siin, Eestis?
Minu hobiks on korvpall, tegelen ka kergejõustikuga ning mängin klaverit. Hetkel Eestis viibides mängin vahel koolis klaverit.

12. Milline on sinu kõige lemmikum Eesti toit ja mis toit sulle üldse ei maitse?

Ma arvan, et mu lemmik Eesti toit on frikadelli supp ja kahjuks mulle ei meeldi enamus Eesti tüüpilised toidud.

13. Kas sa saaksid öelda milline sõna on eesti keeles sinu arust kõige naljakam ja milline sõna on su lemmik? 

Ma arvan, et mu lemmik sõna on “öö”, kuna see oli esimene mille ma ära õppisin ja kõige naljakamad sõnad on minu arust “kuuuurija” ja “asjaajaja”.

14. Kuidas sa kirjeldaks Eesti inimesi? Millised on suurimad erinevused eestlaste ja itaallaste vahel?

Ma ei oskagi väga eestlasi kirjeldada, võin ainult öelda, et väga paljud teist on suhteliselt häbelikud, seetõttu oli alguses ka väga raske sõpru leida ja inimestega suhelda. Suurim erinevus itaallaste ja eestlaste vahel on see, et itaallased on pigem ekstraverdid ja me kasutame palju füüsilist kontakti, näiteks me kallistame üksteist väga sageli ja sõpradega kohtudes on tavaline teha põsemusi.

15. Millised on sinu arust kõige veidramad Eesti tavad?

Ma ei tea kas seda võib veidraks tavakas nimetada, aga mind üllatas väga kui tihti eestlased saunas käivad. 

16. Kas sa oled ka mõnes huvitavas Eesti kohas käinud? Kui jah siis kus ja mis kohad sulle kõige rohkem meeldisid?

Ma olen käinud väga paljudes eri kohtades, nagu näiteks Pärnu, Tartu, Võru ja Narva. Narva oli neist kohtades mu kõige lemmikum ja samuti meeldis mulle väga tagurpidi maja Tartus. 

17. Kas on mingeid kohti Eestis, mida sa tahaks kindlasti külastada? Kui jah siis mis kohad need on ja miks just need?

Ma tahaks näha Jägala juga, sest ma olen sellest nii palju pilte näinud ja need on mulle väga meeldinud. 

18. Kas sa soovitaks teistel vahetusõpilastel Eestisse tulla ja miks? Mis soovitusi sa neile enne siia tulekut annaks?

Ma soovitaksin teistel Itaalia vahetusõpilastel siia tulla, sest itaallased ei tea üldiselt Eestist midagi, seega nad saaks elada väga erinevas ja üllatavas riigis, mis ei asu ka väga kaugel. Ainuke soovitus, mis ma annaks oleks see, et õppige enne siia tulekut eesti keelt, sest see on väga väga väga raske.

Eleonora Eestis

Eleonora Itaalias

Janeliis Vahtmäe

Kadi-Triinu vahetusaasta teiselpool maakera!

YFU ehk Youth For Understanding on organisatsioon, mis koorus välja II maailmasõja traagikast. Õpilasvahetusprogrammi loomise idee sai alguse Ameerika minster John Eberlylt, kes nägi, et II Maailmasõja mõju Saksamaa noortele oli halb- noorte seas oli tunda meeleheidet ja lootusetust. Tänaseks päevaks on tegutsevaid YFU-rakukesi pea 60 riigis. Täpsema ülevaate YFU võrgustikku kuuluvatest organisatsioonidest saab, kui külastada nende kodulehekülge www.yfu.org

 Ka meie kooli õpilane Kadi-Triin Varik otsustas selle seiklusterohke väljakutse vastu võtta ning oli 2018/2019 vahetusõpilane Argentiinas! Kadi-Triinul tuli mõte vahetusõpilaseks minna, kui koolis käidi sellisest võimalusest rääkimas, samuti olid mõned tema tuttavad juba sellega kokku puutunud, seega soovis ka Kadi-Triin sellest osa saada. Riigivaliku tegi tema sisetunde järgi, Kadi-Triin vaatas maailmakaardil kõik võimalikud riigid üle, kuid Argentiinaga tekkis side. Suurt rolli mängisid ka ladina kultuur ja hispaania keel. Kadi-Triin lähtus mõttest, et kui juba minna, siis kaugele. Sõprade ja pere reaktsioon oli väga positiivne, lisaks Kadi-Triinule endale, pakkus selline ettevõtmine elevust ka lähedastele. Vahetusaasta ei ole aga tasuta lõbu, sellest, milliseid erinevaid lahendusi leidis Kadi-Triin rahalise poole jaoks saab lugeda tema esimesest blogipostitusest:

https://kadiargentiinas.blogspot.com

 Kadi-Triinu seiklus algas Tallinna lennujaamast 16. augustil, kus pisar silmis jättis kodustega hüvasti. Kohale jõudes võttis teda aga positiivsete emotsioonidega vastu tema hostema ja -isa, kolm hostõde ning hostvend. Oma meeldejäävaimast mälestusest räägib Kadi-Triin nii: “Esimene koolipäev, kus kõik üritasid minuga rääkida, keegi inglise keelt ei osanud ning mina hispaania keelest veel aru ei saanud, kuid ega see ei heidutanud kedagi. Kõik üritasid ikka minuga rääkida, hoolimata sellest, et ma ei vastanud või vehkisin vastusteks kätega. Samuti kutsuti mind esimesel koolipäeval klassi ette, kus mina lihtsalt seisin ja kõik õpilased pildistasid mind.” Kadi-Triin enda vahetusaastale eriti ootuseid ei seadnud, kuid tema sõnul osutus keele õppimine üsna aeganõudvaks. Vahetusaasta lõpuks oli Kadi-Triinul hispaania keel siiski suus: “Lõpuks suhtlesin vabalt, kuid nüüd vajab ikka lihvimist, kui kogu aeg ei kasuta.” Kadi-Triin võib julgelt öelda, et vahetusaastaga seoses ei kahetse ta midagi. 

 Nüüd, kui Kadi-Triinu vahetusaastast on juba mõni aeg möödas, suhtleb ta oma Argentiina sõpradega endiselt üsna tihti, nädalas 2-3 korda ikka. Kadi-Triinu sõnul muutis vahetusaasta teda avatumaks ning see avardas tohutult tema silmaringi. Varem ta teadis, et kuskil mujal on teistmoodi kultuur ja elu, kuid nüüd on ta selle kõik ise läbi elanud ning kogemus teoorias on hoopis teine. “Kõige huvitavam ja ebatavalisem vahetusaasta minu elus,” on Kadi-Triinu kirjeldus vahetusaastale Argentiinas.  

Kadi-Triinu blogi on võimalik lugeda siit: https://kadiargentiinas.blogspot.com/

PROMO 2019

Mariliis Raudsepa

Tertia esimene VAN

Valikainete nädal on möödunud ning kõik õpilased on saanud ennast välja puhata. See sündmus kestis 5 päeva ning omandasid uusi teadmisi valdkondades, mis neid huvitavad.

 Nädala kohta oli igaühel midagi huvitavat öelda. Iga õpilane sai valida endale sobiliku valikaine. Tertia õpilaste seas osutus kõige populaarsemaks valikaineks “Grammar 101”. 

Paljudele vastajatele meeldis valikainete nädal, aga alati leidub ka erandeid. Vastuste hulgast kõige positiivsemad vastused olid, et õpilastele meeldis valikainete, kuna see pakkus vaheldust tavalisele rutiinsele koolinädalale ning ei pidanud nii palju pingutama kui tavaliselt. Mõningatel õpilastel tuli koolis käia kolm päeva viiest ning õppetöö hõlmas nelja koolitundi pluss nelja iseseisvat tundi kodus või koolis. 

Oli ka negatiivset tagasisidet, kuid mitte palju. Enamasti sai kriitikat see, et päevad olid liiga pikaks venitatud ning õpilastele mõjusid tunnid veniva, igavana ja väsitavana. Leidus ka palju neid, kes ei osanud seisukohta võtta. 

Küsisime õpilastelt, et kas nad sooviksid midagi valikainete juures muuta. Oli inimesi, kes soovisid antud nädalat pikendada seoses tundide vähesusega,  kuid ka neid, kes soovisid, et nädal oleks lühem, sest tunnid mõjusid igavalt ja väsitavalt.

Tertia õpilased jäid VAN-nädalaga suures pildis rahule, kuid alati leidub ka neid, kellele midagi teatud põhjustel ei meeldi.

Remi Nelson ja Kert Svenov

Kaader 2019

Selle aasta Kaader oli väga meeldejääv. Esimest korda toimus lühifilmide filmimine Rapla Gümnaasiumis ning linastus Rapla Kinos. Lisaks sellele toimus samaaegselt Filmisprint Rapla Vesiroosi Koolis, millest võtsid osa 1. - 6. klassi õpilased. 

Filmifestival Kaader toimus tänavu 18. - 19. oktoobril. Filmihuvilistel oli aega 24 tundi, et valmistada lühifilm neile olulisel teemal. Valminud filmide pikkus oli keskmiselt 5 minutit. Sel aastal valmis 17 lühifilmi, millest pooled on tehtud meie kooli õpilaste poolt. 7. - 9. klassidest ehk Kaadri põhikooliarvestuses osales neli lühifilmi. Põhikooli parimaks tunnustati Rapla Vesiroosi Kooli õpilaste poolt loodud film “Benito”, mis rääkis pandikunnide argipäevast. Gümnaasiumi arvestuses võitis film “Ravimiorjad”, mille teemaks oli ravimite tarvitamine ning nendest sõltuvusse sattumine. Lisaks sai see film ka parima visuaali auhinna. Grand Prix auhind läks filmile “NiituR”, mis rääkis õpilaste rutiinsest elust, ning sellest, kuidas end rutiinist vabaks murda. Filmi “NiituR” peaosatäitja Tuudur Tilk võitis ka parima meesosatäitja tiitli. Parimaks naisosatäitjaks tunnustati Rapla Gümnaasiumi vilistlane Kaisa Ülviste filmist “Adrenaliin”. Publiku lemmikuks osutus film “Heavy Balloon”, milles tuli teemaks depressioon ning kuidas sõber aitas peategelasel sellest üle saada. 

18. oktoobril toimus Kaadri raames esimest korda Rapla Vesiroosi Koolis samaaegselt ka Filmisprint, millest said osa võtta 1. - 6. klassi õpilased. Filmisprindil tuli lastel valmistada kolme tunni jooksul film teemal “Viimane peatus”. Et olukorda võrdsustada, tuli kõigil filmida ning monteerida nutitelefoniga ja filmi pikkkus ei tohtinud ületada kolme minutit. Üritus oli väga menukas, osa võttis 13 võistkonda. Igale tiimile oli määratud üks juhendaja Rapla Gümnaasiumist ning kolm parimat lühifilmi said linastusele Rapla Kinno.

Intervjuu Kaadri peakorraldaja Rando Aaviga

Kuidas Sa Kaadri juurde sattusid? 

2017. aastal alustasin Vesiroosis 10. klassi. Kaadrist kuulsin esimest korda Jürgen Volmeri filmiõpetuse tunnis, mis toimus samal päeval kui festival ise. Volmer lasi meile Kaadri võidufilme ning pärast seda tegime neist plakateid. Kuigi oli põnev vaadata filme, mida seal samas koolis kunagi tehti, ei tundnud ma sellise festivali vastu just kõige suuremat huvi. Jürgen kutsus meid ka järgmisel päeval toimuvale Kaader 2017 esilinastusele, kuid ma polnud sellest isegi väga huvitatud. Siiski otsustasime sõbraga, et ikkagi peaksime minema. Läksimegi. Ja väga hea, et läksime. Väga hästi oli korraldatud ja filmid olid suurepärased. Kui õhtujuhid Sander ja Ergo ütlesid, et see on viimane Kaader, siis oli mu peas vaid küsimus "Miks viimane?" Läks pool aastat mõõda kui ühel õhtul otsustasin, et see ei ole viimane. Ja ei olnudki. Rääksin ideest, hakata Kaadrit korraldama, oma kahele sõbrale Germo Laurile ja Veiko Linamäele ning mõni aeg hiljem ka Jürgen Volmerile, kes oli uudisest väga rõõmus. Ja nii see läkski. Kevade lõpus sai Kaader 2018 korraldamine alguse.

Kuidas on Kaader mõjutanud Sinu elukäiku? 

Kaader on mõjutanud mu elukäiku uute tutvuste poolest. Minu filmiõpetajast Jürgen Volmerist, on saanud sõber Jürgen, kes praegu teeb filmi "Kohtumised", mis jõuab Kevadel Eesti kinodesse. Olen ise ka filmivõtetel abis olnud ja tundub, et tuleb hea film. Kaadri korraldanine on andnud veel ka väga palju kogemusi ja uusi oskusi nagu näiteks eelarve koostamine jne. Kõige olulisemaks pean siiski Kaadri juures seda, et see jätkub ning noored võtavad sellest osa ja ka tagasiside on positiivne. Iga Kaader toob mu ellu midagi uut.

Oled kaks aastat Kaadrit korraldanud. Mis osutus korraldamise juures kõige keerulisemaks? 

Mõlemad Kaadrid on olnud üleminuku aastatel. 2018 kadus Vesiroosist gümnaasium ning 2019 kolis Kaader Visoroosist Rapla Gümnaasiumi. Kõige keerulisem ongi korraldamise juures projekti ja eelarve koostamine olnud. Mina pole seda ise otseslt teinud (2018 oli projektijuht Maili Metssalu ning sel aastal Karolin Kõrre), aga tunnen siiski, et kõige lihtsam see pole. Mõlemad muutused on olnud keerulised, aga kui järgmine aasta toimub Kaader teist aastat Rapla Gümnaasiumis, siis peaks asi juba lihtsam olema. Rohkem pole midagi keerulist, peab lihtsalt korraldust nautima ja siis läheb kõik lihtsalt.

Mida toob tulevik Kaadrile? 

Hetkel see pole keeruline küsimus. Kaader jätkub ning alles mõni päev tagasi rääkisin Rauno Vahtrega, kes aitas meil 2018. aasta Kaadrit korraldada, kuidas ja mida peaks järgmisel Kaadril tegema. Järgmisel aasta on Kaadri jaoks ka juubeliaasta ning kindlasti toob see kaasa endaga midagi uut.

Intervjuu Kaadri pikaajalise žüriiliikme Valter Uusbergiga

Kuidas on filmide tase aastatega muutunud?

Eelkõige on muutunud paremaks filmide tehniline vormistus, pildi ja heli kvaliteet ning montaaži sujuvus ja täpsus, täheldada võib ka teatavat kadreerimisikultuuri edenemist. Ka haruldasemates tehnikates – anima või multimeedia vormis filme on Kaadrile vahetevahel sattunud ja enamasti veenval tasemel. Näitlejate mäng mängufilmilaadis filmides on olnud kõikuv, eks ole tegu ka noortele enam peavalu valmistava filmiliigiga. Filmilugude sisukus ja nende jutustamise tase on püsinud enamasti samas proportsioonis, eristub paremate filmide grupp ja saba poole jäävad paar-kolm müramisfilmi, millel raskusi filmi kui terviku kooshoidmisel. Paroodia ja pullitegemise nivoo on püsinud ühtlaselt piisav ega ole langenud labasusteni, mida vahel kardetakse. Siin tasuks mainida „Arhailiste“ (Vesiroosi filmivilistlased) tänuväärset ja väsimatut kohalolu pea kõigil Kaadritel.

Kuidas on teemad ajas muutunud?

Ahvatlev oleks sellele küsimusele põhjalikult vastata ja täpsuse huvides igal Kaadril sõelale jäänud 5– 7 filmi võrdlevalt analüüsida. Nii mahuka noorte loomingu andmebaasi vaatlus võiks olla mõne õpilasuurimuse teemaks. Piirduksin vaid üldmuljega. Esiteks – igal Kaadril on kindel muutumatu osa, mis Kaader - Kaadrilt kordub, peegeldades noorte filmi- ja televaatamise kogemusi ning eelistusi.

Matkitakse peamisi žanre – põnevikke, õudukaid, reklaame, sarju ja saateid. Eeskujudele allajäämist ei häbeneta, pigem parodeeritakse ja lollitatakse tõsiseid meelelahutustööstuse tooteid mõnuga. Teiseks kohtab Kaadril tõsisemate kavatsustega doki või mängufilmi võtmes filmilugusid otse noorte elust, peamiselt koolist ja suhetest, nende teemapüstitused ajas varieeruvad. Ja lõpuks ideefilmid, mis enamasti küünivad paremate hulka. Need on selge sõnumiga lühilood, mis valatud kohati rabavalt täpsesse filmivormi, teemadeks noorusliku valulävega tunnetatud mure üldinimlike väärtuste pärast.

Mis on Kaadri kõige suurem väärtus?

Kaadri väärtustel on korralduslik ja kunstiline pool. Mõlemal juhul väljendub neis Kaadri kõige suurem pluss - noorte tegelik osalusenergia. Nii mõnigi pealispinnalt noortepärane sündmus on ju köögipoolelt paratamatult täisealiste juhitud ja noorte filmidki võivad vahel endale usaldusväärse vormi leida tänu juhendaja abile. Kaader on minu meelest neist momentidest vaistlikult või teadlikult hoidunud ja noortepärase riskijulguse ning sõltumatuse säilitanud. Päris tühjale kohale see siiski pole tekkinud. Mäletan, kuidas tollane Vesiroosi muusikaõpetaja ja huvijuht ja Kersti Saadlo, kes oli Kaadri algusaastate täiskasvanulik tugi, usaldas teadlikult sündmuse erinevates lõikudes noori järjest rohkem korralduslikku vastutust kandma ja kogema. Aga see, et nüüd konkureerivad Kaadril filmid,

mis valmivad 24 tunniga otse kohapeal (ei meenu, millal sellele formaadile üle mindi, varem konkureerisid kodus valmistehtud filmid) on juba puhtalt noorte osalusenergia tõestus - võib kujutleda, et ükski täiskasvanud juhendaja sellistes pöörastes tingimustes pole valmis naljalt kaasa lööma..

Samas on paradoksaalne, et Kaadri filmide paremik kannab endas küpset täiskasvanulikku

vormitunnetust. Siit võib järeldada, et filmikeeles kiirkorras sõnumit vormistades kasutavad noored ka tahtmatult või juba teatava kindlusega head filmialast kirjaoskust, mille olemasolu ei sõltu kasutaja vanusest.

Karl Pärtel Aasrand

Vana hea Kaader uues kodus

Selle aasta Kaader oli väga meeldejääv. Esimest korda toimus lühifilmide filmimine Rapla Gümnaasiumis ning linastus Rapla Kinos. Lisaks sellele toimus samaaegselt Filmisprint Rapla Vesiroosi Koolis, millest võtsid osa 1. - 6. klassi õpilased. 

Filmifestival Kaader toimus tänavu 18. - 19. oktoobril. Filmihuvilistel oli aega 24 tundi, et valmistada lühifilm neile olulisel teemal. Valminud filmide pikkus oli keskmiselt 5 minutit. Sel aastal valmis 17 lühifilmi, millest pooled on tehtud meie kooli õpilaste poolt. 7. - 9. klassidest ehk Kaadri põhikooliarvestuses osales neli lühifilmi. Põhikooli parimaks tunnustati Rapla Vesiroosi Kooli õpilaste poolt loodud film “Benito”, mis rääkis pandikunnide argipäevast. Gümnaasiumi arvestuses võitis film “Ravimiorjad”, mille teemaks oli ravimite tarvitamine ning nendest sõltuvusse sattumine. Lisaks sai see film ka parima visuaali auhinna. Grand Prix auhind läks filmile “NiituR”, mis rääkis õpilaste rutiinsest elust, ning sellest, kuidas end rutiinist vabaks murda. Filmi “NiituR” peaosatäitja Tuudur Tilk võitis ka parima meesosatäitja tiitli. Parimaks naisosatäitjaks tunnustati Rapla Gümnaasiumi vilistlane Kaisa Ülviste filmist “Adrenaliin”. Publiku lemmikuks osutus film “Heavy Balloon”, milles tuli teemaks depressioon ning kuidas sõber aitas peategelasel sellest üle saada. 

18. oktoobril toimus Kaadri raames esimest korda Rapla Vesiroosi Koolis samaaegselt ka Filmisprint, millest said osa võtta 1. - 6. klassi õpilased. Filmisprindil tuli lastel valmistada kolme tunni jooksul film teemal “Viimane peatus”. Et olukorda võrdsustada, tuli kõigil filmida ning monteerida nutitelefoniga ja filmi pikkkus ei tohtinud ületada kolme minutit. Üritus oli väga menukas, osa võttis 13 võistkonda. Igale tiimile oli määratud üks juhendaja Rapla Gümnaasiumist ning kolm parimat lühifilmi said linastusele Rapla Kinno.

Selle aasta võidufilmi "NiituR"

Karl Pärtel Aasrand